Mage lugu

Tulekahju kustutamise korras esitas Riigikogu sotsiaalkomisjon eilsel päeval menetlusse Töötukassa nõukogu pädevust puudutavad seadusemuudatused. Valitsuse suutmatus tööandjaid ja ametiühinguid kuulata on valatud vormi, mis täitevvõimu sekkumisõigust veelgi suurendab. Seejuures laiutasid valitsusliitlased käsi, et mis meil muud üle jääb. No põrgut, on see siin Riigikogu või ei ole? Tahaks ma teada.

Lugupeetud rahvasaadikud, kes te valitsust toetate. See valitsus allub eelkõige teile, kuigi vastutab meie kõigi ees.

Teise inimese, isegi kui ta on parlamendi liige, pähe ju ei näe. Küsisin igaks juhuks, kas nad peavad tänast töötuskindlustuse ja ravikindlustuse juhtimismudelit, kus koos valitsusega on vastutus pandud ka kodanikuühiskonnale, õigeks. Öeldi, et see on õige mudel ja masin töötas mulluse aastani hästi. Miks siis keegi seda masinat ei paranda? Ja ei kavatsegi seda? Viimast näitab asjaolu, et aprillis saabuvad nõukogu kohustused lähevad ka selle eelnõuga juba valitsusele. Kui nüüd Haigekassa nõukogu peaks midagi suuremat otsustama, siis tullakse ilmselt tagaukse kaudu muutma seda seadust ja otsustusõigus ikka valitsusele, kellele siis veel??

Ja sõnagi pole kuulda ka mitte, kes–kus–millal suhted tööandjate ja ametiühingutega ära silub ja normaalse juhtimise taastab. Kas Teil peaminister ka ehk valitsuses on??

Seetõttu tegin komisjonile ettepaneku esitada hoopis Riigikogu otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust taastama sotsiaalkindluse juhtimine kehtivatele seadustele vastavalt. Riigikogu tahtel valitsusele kohustuse panemine on normaalne osa parlamentaarsest tööst. Nii on käitutud varem ja tehakse ka tulevikus. Küsiti, mis siis saab, kui valitsus selle ülesandega hakkama ei saa? Mis siis ikka saab valitsusega, kes parlamendi otsuseid ei täida? Astub ise tagasi või võetakse maha. Mis siin imelikku on?

Tänaste teadmiste juures jätkub see ooper 2015 aasta märtsini ja parlamendi enamus peab seda õigeks! Absurd!

Õiguskomisjoni eelnõust ehk Valitsuse „palavad tervitused“ palgasaajatele

Kõigepealt lühidalt sellest, mis meie avalikkust ja valijaid kahjuks eriti ei huvita. Nimelt on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse arutada tööelu puudutavad seaduseelnõud eelnevalt läbi tööturu osapooltega. See oleks ka lihtsalt viisakas. Teiseks näeb isegi esitatavate eelnõude normtehnika ette nõude, et eelnõu koostaja peaks saama nimetatud eelnõu seletuskirjas. Antud õiguskomisjoni algatatud eelnõu puhul ei juletud lihtsalt autorit kirja panna, sest siis selguks järjekordselt, et valitsus on meil ülbe ja sülitab nii palgasaajate kui rahvusvaheliste kohustuste peale.

Nüüd siis sellest, mis võiks huvitada, sest võib viia hulga eurosid teie rahakotist, lühendada puhkust või siis korda saata muid sigadusi.

Kehtiv kollektiivlepingute seadus ütleb üheselt kahte asja:

• lepingu kehtimise ajal ei tohi töötajad streikida ja tööandjad korraldada töösulge;

• lepingu tähtaja lõppedes see piirang enam ei kehti, kuid varem kokkulepitud palka tuleb maksta endiselt ning täita ka muid lepingu tingimusi.

Sellise regulatsiooni mõte seisneb selles, et osapooled oleksid huvitatud uue kollektiivlepingu sõlmimisest ehk siis töörahu taastamisest. Kui töötajad soovivad oma palgatingimusi parandada, peavad nad asuma läbirääkimistele ja koos kohustusliku lepitusprotseduuri läbimisega on neil õigus ka streikida. Kui tööandja aga peab varasemaid tingimusi enda jaoks koormavaks, siis on ka tal õigus asuda läbirääkimistele. Seejuures on tal õigus uue töörahu kehtestamise nimel korraldada ka töösulge. Seni, kuni uus lepe aga sõlmimata, täidetakse vana leppe tingimusi nii palga kui muus osas. Tööandja ja töötajate võimalused on ühesugused.

Õiguskomisjoni sildi alt väljunud eelnõu muudab asja niivõrd, et tööandjal tekiks õigus lepingu tähtaja möödumisel see ühepoolselt üles ütelda. Ehk siis õigus kõigi töötajate palka ühe ropsuga vähendada, puhkust lühendada ja nii edasi ja nii edasi.

Ühepoolse vähendamise võimalus tekib seetõttu, et Sinu poolt aastaid tagasi allakirjutatud personaalses töölepingus on sellel ajal mõistlikuks peetud palganumber. Selle edasine tõstmine käib ettevõtte ja tema töötajate seisukohalt mõistlikul moel aga kollektiivsete kokkulepete kaudu. Sellest aga saab tööandja võimaluse nüüd lahti ütelda ja seda eriliste pingutusteta. Kas ei peaks mitte tasakaalu huvides andma ka ametiühingutele õiguse töötajate palka ühepoolselt tõsta, või mis?

Mõnevõrra teistsugune on olukord siis, kui kollektiivselt kokkulepitud kõrgemad palganumbrid saavad vormistatud ka töötajate personaalsetes lepingutes. Õiguskomisjoni nime alt väljapakutud mõte loob siis olukorra, kus varem tööl olnutele tuleb maksta kõrgemat palka ja uutele tulijatele saab maksta vähem. Ehk siis selge majanduslik huvi vanad lahti lasta ja uutega asendada. Kellele on sellised pingeid vaja, ma küsin?

Nood meie parempoolsed kolleegid võiksid aga endalt küsida, millised on siin riigi huvid? Kas riigi huvides on võimalikult suur streikide arv, mis selle muudatusega paratamatult kaasas käib? Tänane kord, kus varem kokku lepitud palka tuleb ka lepingu tähtaja lõppedes edasi maksta, on nende võimalikku arvu kindlasti vähendanud.

Või on lootus jätkuvalt sellele, et Eesti palgasaaja ei suudagi aru saada, et talle on põhiseadusega antud õigus oma palga üle kaasa rääkida? Moodustada ametiühinguid, streikida kui vaja? Lihtsam on Soome ametiühingute kaitse alla kolida?

Kindlasti peaksid aga Reformierakond ja IRL kasutuselt võtma maha mõiste „paindlik tööturg“. Ilma kollektiivlepinguteta on see võimatu ja nüüd tehakse kõik selleks, et neid ei sõlmitaks. Öelgugi ausalt välja, et nemad toetavad tööandjate omavoli seadustamist ja igasugused lepingulised suhted võivad küll seadustes kirjas olla, aga vaid sellisel kujul, et neid jumala pärast keegi ei kasuta ega huvi ka ei tekiks.

Kui palgasaajate huvid jätavad nii Ansipi kui IRLi külmaks, siis sellest võiks nad küll aru saada, et selline muudatus on kahjulik ka Eesti majandusele, sest jääme jätkuvalt madalate palkadega allhankemaaks.

Olukorrast riigis

Head inimesed ! Napisõnalisus, mis valitseb meie meediaruumis seoses juhtimiskriisiga sotsiaalkindlustuste korraldamises, on ületanud minu valuläve. Tänud üksikutele ajakirjanikele, kes teemat puudutanud. Olen mõelnud, kui antud olukord oleks mingil põhjusel tekkinud meie põhjanaabrite juures, siis YLE 1 ja YLE 2 annaksid päevast päeva erakorralisi uudisprogramme valitsuse ja tööandjate ning ametiühingute läbirääkimistest olukorra lahendamiseks. Meil keegi läbirääkimisi ei pea. Poliitmonoloogilt üleminek sotsiaaldialoogile näib valitsusele ülejõukäivana. Kindlasti on lõbus arutleda, kas suitsu müüa ainult apteegis või mitte. Ma ei imestaks, kui sellele järgneks midagi veelgi künnistületavamat. Näiteks, et poliitikute pilte saab vaadata ainult tsirkuses ja seda retsepti esitamisel. Kõrvuti lusti ja lõbuga on ka kurvemaid ja tõsisemaid asju.

Eesti ravikindlustus ja töötuskindlustus on loodud sellisel kujul, et probleemidest enim puudutatud huvigrupid osaleksid ise nende juhtimises. Sellise ülesehituse eesmärk on lihtne – saavutada kindlustatute huvides parim võimalik tulemus. Valitsuse ülbus on loonud olukorra, kus tööandjad on oma esindajad kindlustusi juhtivatest nõukogudest tagasi kutsunud ja töötajad oma esindajate volitused peatanud.

Haigekassa nõukogu alaesindatus tähendab seda, et mitte ühtegi suuremat sisulist otsust Eesti tervishoiu juhtimisel vastu võtta ei saaks. Ravikindlustuse eelarve suudeti vastu võtta eelmise aasta viimastel päevadel ja seda ka tänu tööandjate ja ametiühingute mõistvale suhtumisele. Ja tõesti – teha ühiskonnale selgeks, et meil on võimul ülbikutest eneseimetlejad ravimata haiguste ja piinade abil, oleks äärmiselt valus. Ega siis haiged ja arstid –õed pole milleski süüdi !

Töötuskindlustuse nõukogu kuuest liikmest saaks täna kokku tulla ainult kolm. Ainus asi, mida nad saaksid nentida, on tõsiasi, et nad ei saa mitte midagi otsustada. Seda selle nädala neljapäeva hommikul siis oldigi sunnitud tunnistama. Seejuures on selle kindlustusliigi 2012 eelarve veel vastu võtmata. Ja kui lähinädalatel midagi positiivses suunas ei juhtu, peaksid nad 1.veebruarist oma uksed lihtsalt kinni panema. Sest selle kindlustusliigi eelarvet pole olemas, ehk siis alust rahade kasutamiseks ei ole.

Usun, et Töötukassa juhatus uksi sulgeda ei soovi, sest teab, et Eestis on tuhandeid inimesi, kes vajavad tööd. Valitsus seda ilmselt ei tea. Selle asemel, et mingeid jokk-skeeme välja nuputada peaks peaministri ülesannetes olev inimene tööandjad ja töötajate esindajad enda juurde kutsuma ja asju arutama. Või siis tagasi astuma.